Üks vaikuse maastik

Kui sa ülikooli lähed, siis sa pead tõestama, et sa tõesti tahad seda õppida, teha teadust ja kõike seda. Aga mina läksin ülikooli sellepärast, et ma tahtsin kõrghariduse kaudu pääseda lähemale sellele maailmale, mida ma juba lapsest saadik väga kõrgelt väärtustasin.

F. Jüssi “Vaikuse maastikud” 2015

Ja jätkates F. Jüssi sõnadega: “Praeguses ülikoolis oleks mul raske käia, sest see süsteem ei sobi mulle.”  Olen just seda tunnet tundnud. Seda maailma, mida ma väga kõrgelt väärtustan, on ülikoolist raske üles leida. Järjest raskem. Muidugi olen ma leidnud, muidu ma ju oma jalgpalli ja haridustehnoloogia teemal uuringut ei saaks teha.  Siiski olen tundnud koolis, et palju enam on oluline vorm, mitte sisu. Mis teha, vormiaustajate puhul kahtlen ma nende sisus ja selles, kas nad üldse viitsivad või püüavadkigi sisusse natukene süveneda. Miks see üliõpilane seal üldse on. Kes ta selline on, et ta julgeb mitte täita kehtestatud norme ja ajab mingit oma asja ja tahab et tema eripäradega arvestataks. Ta on ju täiesti tavaline üliõpilane.

Aga kriitikat, sisulist kriitikat ei ole. Ja arutelu, kus kaob aeg ja ruum, ei ole, sellest tundsin ma puudust. Ma olen enam kui kindel, et kui oleks sisulist arutelu, siis oleks ka vorm paremini järgitav.

 

Advertisements
Rubriigid: Postitused. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s